Volfram ehk volfram on keemiline element tähisega W ja aatomnumbriga 74. Volframi nimetus tuleneb endisest rootsikeelsest nimetusest volframimineraal scheelite, volfram ehk "raske kivi". Volfram on haruldane metall, mida leidub Maal looduslikult peaaegu eranditult koos teiste elementidega keemilistes ühendites, mitte üksi. See tuvastati uue elemendina 1781. aastal ja esmakordselt eraldati metallina 1783. aastal. Selle tähtsate maakide hulka kuuluvad volframiit ja šeeliit.

Vaba element on tähelepanuväärne oma vastupidavuse poolest, eriti selle poolest, et sellel on kõigist avastatud elementidest kõrgeim sulamistemperatuur, sulades temperatuuril 3422 °C (6192 °F, 3695 K). Sellel on ka kõrgeim keemistemperatuur 5930 °C (10706 °F, 6203 K). Selle tihedus on 19,3 korda suurem kui vee tihedus, mis on võrreldav uraani ja kulla omaga ning palju suurem (umbes 1,7 korda) plii tihedusest. Polükristalliline volfram on oma olemuselt rabe ja kõva materjal (standardtingimustes, kui seda ei ole kombineeritud), mis muudab selle töötlemise raskeks. Puhas ühekristalliline volfram on aga plastilisem ja seda saab lõigata kõvast terasest rauasaega.

Volframi paljudel sulamitel on palju rakendusi, sealhulgas hõõglambi hõõgniidid, röntgenitorud (nii hõõgniidi kui ka sihtmärgina), gaas-volframi kaarkeevituse elektroodid, supersulamid ja kiirgusvarjestus. Volframi kõvadus ja suur tihedus võimaldavad seda kasutada sõjalistel eesmärkidel läbitungivates mürskudes. Tööstuslike katalüsaatoritena kasutatakse sageli ka volframiühendeid.

Volfram on ainus metall kolmandast üleminekuseeriast, mis teadaolevalt esineb biomolekulides, mida leidub mõnes bakteriliigis ja arhees. See on kõige raskem element, mis teadaolevalt on oluline iga elusorganismi jaoks. Volfram häirib aga molübdeeni ja vase ainevahetust ning on mõnevõrra mürgine tuttavamatele loomaliikidele.